Nemo kogemus viimasest kahest nädalast Viimased kaks nädalat võtsime kokku ühes blogis siis. Eelviimane nädal algas nii nagu nad enamasti ikka. Olime juba elevil tulevase reisi pärast Istanbuli ja pole suurt tähelepanu pööranud muule. Käisime tööl ja nagu tavaliselt ikka ei olnud meil seal midagi teha. Teisipäeval sain minna kohalike noortega bussireisile Düzce’sse, kus oli mingi erinevate kultuuriliste tantsude ja laulude etteasted. Jõudes juba tolle nädala lõppu, viivime kolleegidele tordi ja palju häid soove. Neil oli hea meel, et käisime seal. Järgmine etapp reisist hakkas Istabuliga, kus lootsime, et ehk saab juba rohkem kohalikega tutvuda ja kultuuri näha. Keelebarjäär oli kindlasti tunduvamalt väiksem. Sai päris hästi inglise keelega hakkama. Niisiis juba käisimegi peredele ja sõpradele kinke ostmas, karti sõitmas ja niisama puhkamas. Viimasel päeval võtsime takso juba lennujaama ja lendasime tagasi Eestisse. Kõigil oli selle üle VÄGA hea meel. Siin me
Postitused
Viimane nädal Izmitis
Pühapäev a õhtul teavitasin Koray-d tööle mitte ilmumisest, kuna enesetunne oli kehva võitu - pea valutas, nina oli nohune ja tundus tulevat ka palavik. Tõtt-öelda oli haigestunuid märgata kõikjal, rääkimata ettevõtte kollektiivist või veel vähem meie grupist. Hoolimata ettevaatlikusest ei suutnud ma haigestustumisest hoiduda. Esmaspäev al jäin päevaks voodisse. Õnneks oli mul kaasa võetud sääraseks puhuks ka mõningad ravimid, seega välja mul suurt asja polnud. Öö mõõdus üpris unetult, tuntavalt kõrge palaviku käes vaeveldes. Üritasin tarbida võimalikult palju vedelikku, et Teisipäev al oli veel tunda, et palavik pole kadunud. Kuna aga termomeetrit kuskilt võtta polnud, käisin ära apteegis ja ostsin endale ühe. Kraadides veendusin, et palavik on piisavalt kõrge, et seda alandada ja veetsin taas päeva enamjaolt voodis. Kolmapäe val oli veel palavikku, kuid enam mitte kuigi kõrge ja päeva peale oli olemine juba normaalne. Tegelesin veidi kooliasjadega arvutis, v