Viimane nädal Izmitis

Pühapäeva õhtul teavitasin Koray-d tööle mitte ilmumisest, kuna enesetunne oli kehva võitu - pea valutas, nina oli nohune ja tundus tulevat ka palavik. Tõtt-öelda oli haigestunuid märgata kõikjal, rääkimata ettevõtte kollektiivist või veel vähem meie grupist. Hoolimata ettevaatlikusest ei suutnud ma haigestustumisest hoiduda.

Esmaspäeval jäin päevaks voodisse. Õnneks oli mul kaasa võetud sääraseks puhuks ka mõningad ravimid, seega välja mul suurt asja polnud. Öö mõõdus üpris unetult, tuntavalt kõrge palaviku käes vaeveldes. Üritasin tarbida võimalikult palju vedelikku, et

Teisipäeval oli veel tunda, et palavik pole kadunud. Kuna aga termomeetrit kuskilt võtta polnud, käisin ära apteegis ja ostsin endale ühe. Kraadides veendusin, et palavik on piisavalt kõrge, et seda alandada ja veetsin taas päeva enamjaolt voodis.

Kolmapäeval oli veel palavikku, kuid enam mitte kuigi kõrge ja päeva peale oli olemine juba normaalne. Tegelesin veidi kooliasjadega arvutis, vaatasin Istanbuli sõiduks bussipileteid. Bussifirma kodulehel selgus, et interneti teel me pileteid osta ei saa, kuna nõutud on kohalik isikukood, mida meil muidugi pole. Eelnevast tingituna võtsime nõuks mõni päev ühiselt käia piletimüügipunktis kohapeal neid soetamas.

Hommikul kauplesin endaga kaasa ka Karli, et talle tutvustada oma töökohta ja selle toredat kollektiivi. Kuna neljapäev jäi viimaseks päevaks praktikaettevõttes, siis läksin sel korral kohale veidike enne lõunat. Kaasa võtsin ma kinkekoti koos koolist saadud meenetega, kuhu lisasin ka mõne asja omalt poolt ning tordi, mille tee peale jäänud kondiitriärist ostsin.

Kohale jõudes oli kollektiiv mind pärast haiguspäevi nähes üllatunud. Ilmselt eeldas enamus, et me enam ei näegi. Pärast lõunasööki tehti ka tordi jagamine ja pildistamine kollektiiviga, mille järel siirdusime Karliga ettevõtte ruumides ringkäigule. Tuuril tutvustasin tööruume ja tegin omale märkmeid inventari kohta. Kuna mul oli keskkonna jäädvustamiseks kaamera kaasas, siis paljud kolleegid soovisid ka ühiseid pilte. Ilmselt laen hiljemalt kodus olles ka ühe suurema albumi ettevõttes tehtud piltidega üles.

Peale kollektiiviga hüvasti jätmist liikusime tagasi ühikasse. Kui kõik olid tagasi, läksime Istanbuli bussipileteid ostma. Et aga käes oli õhtu, otsustasime läbi käia ka lähedal asuvast niiöelda kodubaariks saanud Pabel-ist. Kõik tised peale Karli otsustasid lahkuda ja nii me jäime sinna omavahel vestlema. Hiljem kohtasime ka mõningaid kohalikke tuttavaid, kellega edasine õhtu veedetud sai.

Reedeks oli meil planeeritud külastus meiega esimesel nädalal kaasas olnud õpetaja Ismaili kohaliku semu Narthani maakoju. Enne lõunat hüppasime bussile ja sõitsime suuremast linnast eemale. Bussis üks naisterahvas küsis meilt, kuhu ja kelle juurde teel oleme. Vastates, et Narthani juurde peatas ta bussi õiges kohas ja näitas majagi kätte. Kohale jõudes tervitati meid, vaatasime veidi ringi ja sõime lõunat.

Edasi siirdusime järve äärde, kus Tanel ja Narthan ka jämmisid.

Järgmisena käisime kohalikus restoranis ka teed joomas ja niisama juttu puhumas. Narthan pakkus välja, et võib meid ka mägedesse grillima viia, mille poolt me muidugi kohe olime. Käisime tema poolt läbi ja vahetasime autot, võtsime kaasa grilli ning tee pealt ostsime ka toidukraami.

Kohale jõudes olime üllatunud nii positiivselt kui ka negatiivselt. Positiivsest küljest oli koht üldises plaanis väga kaunis, negatiivsest aga oli see külastajate poolt maha jäetud rämpsuga reostunud. Üldiselt kohalikud, kellega oleme suhelnud tõdevad, et kahjuks paljud kaasmaalased käivad jäätmetega hooletult ringi ja ei suuda endaga oma rämpsu kaasa viia. Nii mõnelgi meist tekkis kange tahtmine hakata platsi koristama, kuid kannatasime ära.

Grillisimemeil köftet, mis on sisuliselt meil tuntud kui kotlett ja sucuki, mis meenutab veidi Krakovi vorsti. Viimane on neil populaarne hommikusöögil muna juurde, võileibade vahel kui ka grillil. Mõlemad maitsesid väga head, sucuk meeldis mulle isiklikult oma veidi vürtsika meki poolest isegi rohkem.

Üsna kiiresti jõudis kätte päikeseloojang ja seetõttu läks õhtu ka päris jahedaks. Niisiis pakkisime asjad ja läksime veel viimasele teele enne kojusõitu.

Laupäeva hommikul läksime sööma Arasta Park-i Happy Moon's-i, mille Nemo ja Tanel olid hiljuti avastanud. Peab tõdema, et toidukohana on see seni parim, mida mina olen külastanud. Edasi plaanisime minna kardiga sõitma. Kuna aga paljud kardirajad olid suletud, siis pidime sõitma teisele poole lahte, et oma plaan ellu viia. Kohale jõudes leidsime eest välikardiraja, kus masinad olid küll üpris väsinud, kuid lõbutsemist see ei seganud.

Pühapäeval võtsime oma seitse asja ja asusime bussi poole teele. Bussifirma väiksem buss viis meid kesklinnast veidi eemale, teise bussijaama, kus ootasime oma Istanbuli bussi. Sõit oli vaadete poolest huvitav.

Kohale jõudes pidime hotelli minekuks võtma kaks taksot, et oma kohvritega kuuekesi ära mahtuda. Taksosõit võttis tiheda liikluse tõttu ligikaudu tunnikese aega.

Majutuskohta jõudes selgus aga, et broneeringuga on juhtunud mingi arusaamatus. Meile pakuti ajutist majutust ühes teises läheduses olevas hotellis, mille eest pidime küll oluliselt juurde maksma, kuid tingimused selles on oluliselt paremad. Kohale jõudes otsustasime, et sinna me jäämegi oma reisi lõpuni.

Raul

AT115