Teine nädal - teine kolimine
Kuna Kocaelis suleti üks noortekeskus, siis enam kui nädala jagu mõnusaks koduks peetud koht tuli unustada ja kodinad kokku pakkida. Meie majutamiseks kasutatud ruumid pidavat minema kasutusse suletava keskuse inventari ladustamiseks.
Niisiis esmaspäeva hommikul kolisime ajutiselt õpetajate hotelli Izmit Ögretmenevi (Izmiti Õpetajate maja), kuni leitakse uus pesa. Majutati meid kahele erinevale korrusele kahte kolmesesse tuppa. Ruumid olid viisakad, rõdult vaade kena. Läheduses oli kõik vajalik, sealhulgas ka ühistranspordi peatused olemas.
Eyüp ja Hasan viisid meid kõiki autodega tööle peale seda, kui olime oma asjad hotelli jätnud. Kuna uue elukohaga ma Koray igapäevasele marsruudile ei jää, siis võttis ta nõuks tutvustada bussiliine, millega ma tööle saan. Jalutasime bussipeatuse poole, käisime kaupluses bussikaarti laadimas ja sõitsime hotelli juurde. Tee peale jäi ka Simit-i (rõngassaia) putka, millest ta mõned ostis ja mulle välja tegi. Bussiliinide numbrid ja peatused selged, sõitsime tagasi ja jätkasime rutiini. Päev kulges üpriski hästi - järjekordne Fiat Egea/Tipo soojendusklapp oli otsad andnud, seega tegevust oli.
Teisipäeval kulges päev üpriski tavapäraselt. Õhtu oli veidi pikale veniv, sest jäin paduvihma kätte ja seiklesin veidike aega bussiga. Olles hotelli jõudnud vahetasin riided ja läksin lähedal asuvasse toidukohta sööma, kus sain mõnda aega meeldivalt vestelda ühe vanema härrasmehega vene keeles meie siin olemisest ja tema rännakutest üle ilma.
Ühistranspordi osas pean selgitama, et siin ei ole kõiki peatusi kantud näiteks Google Mapsi või nagu meil on selleks bussiaegu ja graafikuid näitavad äpid. Bussipeatused pole ka nõnda eristuvad ega kõigis bussides ei ole nende nimesid kuvavaid tabloosid.
Eile, kolmapäeval saabusime Çınarlı Erkek Öğrenci Yurdu-sse (Çınarlı Meesõpilaste Ühislamu). Oleme 5. ja 6. korrusel tänavavaatega neljastes tubades. Ütleme, et esmane koht noortekeskuses oli ikka minu meelest ideaalne kõigi seniste kõrval. Antud kohas on mõningaid tähelepanu vajavaid probleeme, kuid loodetavasti saavad need peagi lahenduse.
Käies päeval linnas asju ostmas sattusime Speaking Cafe-sse, kus nii kohalikud võõrkeeleõppijad kui ka välismaalased käivad omavahel suhtlemas. Kohvikus on keelatud Türgi keele rääkimine ja oh üllatust: kohvi ei pakuta. Seltskond suurenes päris nobedasti ja varsti võtsimegi nõuks edasi liikuda, kuna meid oli varasemalt teed jooma kutsutud ja me ei tahtnud võõrustajat pikalt ootama jätta.
Jätan järgnenud tee joomise loo jutustada kellelegi teisele ehk esialgu.
Õhtul läksime kaubanduskeskusesse 41 Burda, kust ostsin omale siinse kevadise ilma jaoks sobilikuma jaki. Antud Koton kaupluses sain ilmselt seni kehvima teeninduskogemuse Türgis. Nimelt oli mind huvitaval tootel vale kapuuts, mis ei tundunud saalitöötaja arust probleem olevat. Ning olles jõudnud kassasse pidime Nemoga liialdamata ligi pool tundi ootama vaid ühe kliendi taga seistes. Ausalt polnud isegi aru saada, mida seal tehti. Kaks kassaaparaati olid vabad, teenindajad käisid vahel leti taga aga hoolimata kasvavast järjekorrast teenindust ei toimunud. Lõpuks saades jaole, löödi mulle ühele tootele hinnaks 40TL ja Nemole sama asja eest 35TL, sõltumata sellest, et olime tähelepanu juhtinud välja reklaamitud hinnale 35TL. Edasi võtsime takso, et veel mõistlikul ajal ühikasse jõuda kuid ka see ei läinud kuigi hästi. Taksojuht pani meid üpris kaugel sihtkohast maha, tõenäoliselt ei mõistnud temagi, kuhu soovime jõuda. Peale mõningat seiklemist läksime sööma ja akut laadima. Kuni ma Iskender tantunit vitsutasin, sai Nemo aku piisavalt laetud, et jõuaksime GPSi järgi tagasi koju.
Tänane päev kulges vaikselt. Loodetavasti oleme selle asukohaga varsti ümber harjunud ja saame jätkata kohalike vaatamisväärsuste ja inimestega tutvumist.
Ilmselt lisan mõni hetk tagantjärgi ka pilte.
Järgmise postituseni!
Raul
AT115
Niisiis esmaspäeva hommikul kolisime ajutiselt õpetajate hotelli Izmit Ögretmenevi (Izmiti Õpetajate maja), kuni leitakse uus pesa. Majutati meid kahele erinevale korrusele kahte kolmesesse tuppa. Ruumid olid viisakad, rõdult vaade kena. Läheduses oli kõik vajalik, sealhulgas ka ühistranspordi peatused olemas.
Eyüp ja Hasan viisid meid kõiki autodega tööle peale seda, kui olime oma asjad hotelli jätnud. Kuna uue elukohaga ma Koray igapäevasele marsruudile ei jää, siis võttis ta nõuks tutvustada bussiliine, millega ma tööle saan. Jalutasime bussipeatuse poole, käisime kaupluses bussikaarti laadimas ja sõitsime hotelli juurde. Tee peale jäi ka Simit-i (rõngassaia) putka, millest ta mõned ostis ja mulle välja tegi. Bussiliinide numbrid ja peatused selged, sõitsime tagasi ja jätkasime rutiini. Päev kulges üpriski hästi - järjekordne Fiat Egea/Tipo soojendusklapp oli otsad andnud, seega tegevust oli.
Teisipäeval kulges päev üpriski tavapäraselt. Õhtu oli veidi pikale veniv, sest jäin paduvihma kätte ja seiklesin veidike aega bussiga. Olles hotelli jõudnud vahetasin riided ja läksin lähedal asuvasse toidukohta sööma, kus sain mõnda aega meeldivalt vestelda ühe vanema härrasmehega vene keeles meie siin olemisest ja tema rännakutest üle ilma.
Ühistranspordi osas pean selgitama, et siin ei ole kõiki peatusi kantud näiteks Google Mapsi või nagu meil on selleks bussiaegu ja graafikuid näitavad äpid. Bussipeatused pole ka nõnda eristuvad ega kõigis bussides ei ole nende nimesid kuvavaid tabloosid.
Eile, kolmapäeval saabusime Çınarlı Erkek Öğrenci Yurdu-sse (Çınarlı Meesõpilaste Ühislamu). Oleme 5. ja 6. korrusel tänavavaatega neljastes tubades. Ütleme, et esmane koht noortekeskuses oli ikka minu meelest ideaalne kõigi seniste kõrval. Antud kohas on mõningaid tähelepanu vajavaid probleeme, kuid loodetavasti saavad need peagi lahenduse.
Käies päeval linnas asju ostmas sattusime Speaking Cafe-sse, kus nii kohalikud võõrkeeleõppijad kui ka välismaalased käivad omavahel suhtlemas. Kohvikus on keelatud Türgi keele rääkimine ja oh üllatust: kohvi ei pakuta. Seltskond suurenes päris nobedasti ja varsti võtsimegi nõuks edasi liikuda, kuna meid oli varasemalt teed jooma kutsutud ja me ei tahtnud võõrustajat pikalt ootama jätta.
Jätan järgnenud tee joomise loo jutustada kellelegi teisele ehk esialgu.
Õhtul läksime kaubanduskeskusesse 41 Burda, kust ostsin omale siinse kevadise ilma jaoks sobilikuma jaki. Antud Koton kaupluses sain ilmselt seni kehvima teeninduskogemuse Türgis. Nimelt oli mind huvitaval tootel vale kapuuts, mis ei tundunud saalitöötaja arust probleem olevat. Ning olles jõudnud kassasse pidime Nemoga liialdamata ligi pool tundi ootama vaid ühe kliendi taga seistes. Ausalt polnud isegi aru saada, mida seal tehti. Kaks kassaaparaati olid vabad, teenindajad käisid vahel leti taga aga hoolimata kasvavast järjekorrast teenindust ei toimunud. Lõpuks saades jaole, löödi mulle ühele tootele hinnaks 40TL ja Nemole sama asja eest 35TL, sõltumata sellest, et olime tähelepanu juhtinud välja reklaamitud hinnale 35TL. Edasi võtsime takso, et veel mõistlikul ajal ühikasse jõuda kuid ka see ei läinud kuigi hästi. Taksojuht pani meid üpris kaugel sihtkohast maha, tõenäoliselt ei mõistnud temagi, kuhu soovime jõuda. Peale mõningat seiklemist läksime sööma ja akut laadima. Kuni ma Iskender tantunit vitsutasin, sai Nemo aku piisavalt laetud, et jõuaksime GPSi järgi tagasi koju.
Tänane päev kulges vaikselt. Loodetavasti oleme selle asukohaga varsti ümber harjunud ja saame jätkata kohalike vaatamisväärsuste ja inimestega tutvumist.
Ilmselt lisan mõni hetk tagantjärgi ka pilte.
Järgmise postituseni!
Raul
AT115
Kommentaarid
Postita kommentaar