Kolay: Teine nädal

Teine nädal on läbi ja meie blogi postitus hilineb.

Nemo: 

Teine nädal Türgis algas sellega, et meid visati oma ühikatest välja. Hommikul siis pakkisime oma asjad ja läksime hotelli, mis maksis iga mõistliku inimese jaoks liiga palju, arvestades, kui vähe meil ruumi oli. 

Siis sai jälle tööl käidud, mis oli samuti pigem passimine. Kuni meid siis teise ühiselamusse ümber paigutati. Mul isiklikult on veel motivatsioon ja ind kõrgel, kuigi nii kauidas aeg edasi läheb, läheb ka grupi moraal ülesse. Aga eks see paistab, kuidas kohaneme. 

Peale tööd ei ole tihti suurt midagi teha ja ühiselamu on ka tuim. Keegi ikka veel ei räägi hästi inglise keelt. Teise nädala elamused on minu endal pigem olnud neutraalsed. Ühte asja ma nüüd panin ka tähele, et vaadates, kui palju ma söön, kulub mul raha ikka üsna kiiresti. Lihtsalt koguaeg kõik eined on kuskil väljas süües ja iga päev läheb üsna arvestatav raha Kõhtu. 

Nädalavahetusel saime ka pubides käidud. Seal ka aeg-ajalt saame ka tuttavaks mingite kohalikega. Nad on kõik sõbralikud, kuigi keelebarjäär on tihti takistuseks. Lahe on ka vaadata, kuidas paljudes kohtades me saame niiõelda ”erilist” kohtlemist, kuna oleme nagu grupp välismaalasi. Leidsin ka ühe avamata täispuitmööblipoe, kus sees sain käia, seal oli tõesti lahe. Väärispuit igal pool ümberringi. Tisler minu sees oli rõõmust hüppamas. 

Tanel:
Lõpuks leian poodidest häid ananasse, meloneid ja avokaadosid. Elu kohe poole ilusam. Tööl pole midagi teha kahjuks, mõned kapid saime kokku pandud. Uus ööbimiskoht ei ole Erasmuse projektile sobiv - ust ei saa lukku panna, mingit turvameest ega kassiiri vms ei ole ka. Kohalike inimestega tutvumine on raske, kuna inglise keelt ei räägita peaaegu üldse. See fakt iseenesest teeb kogu projekti üsna igavaks. Türgi keelt võid õppida aga ega sellega mingit normaalset vestlust ju ei pea. Teisi välismaalasi siin tööstuslinnas pole kah kohanud. Käisime jalutamas Izmitist välja, seal oli ilus ja rahulik, väiksed külasarnased paigad olid väga mõnusad.
Karl:
Praktika kohas on minu töörollid jagunenud C-klassi diiselmootorite turbo vahetuse, pidurihoolduse ja üldhoolduse vahel kuna need on ainsd tööd, kus ei ole mulle vaja lisa tööjuhiseid seletada. Varuosad tuuakse lauale ja näpuga osutataks autopoole. Linnapeal jalutades on “roosad türgi prillid” kadunud, aga see annabki motivatsiooni kaugemale avastada ja otsida huvitamaid ja põnevamaid kohti. Uute inimestega suhtlemine on ikka keeruline, sest isegi kui nad saavad aru et me ei räägi türgi keelt, ei lõpeta nad mulisemist. Also, lukkude puudus on ikka veel häiriv.

Gert:

Praktika teisel nädalal tegelesin jätkuvalt projektide koostamisega. Olen juurde õppinud põhilised Türgikeelsed väljendid. Linna põhikohad on juba ära nähtud ja hakkab tekkima väike rutiin. Kõik on endiselt suurepärane ja meeldivalt üllatunud inimeste sõbralikkuse üle. Kolmas nädal kõlab paljulubavalt. 

Rasmus:

Sel nädalal olen hakanud ma käima jõusaalis ja tervislikumalt toituma, kuna olen suur spordisõber ja professionaalne võrkpallur, ekmek ning kebab on hakanud tegema juba liiga. Kaks nädalat jõusaali on 50 liiri, see teeb kümme eurot, mis on väga odav võrreldes Eestiga. 

Tööl on olnud jätkuvalt vägagi igav, sest tööd mul teha kahjuks väga ei lasta. Saan päeva jooksul ~10 polti lahti-kinni keerata ja see on ka enamvähem kõik. Kuid õnneks on kõik väga sõbralikud ja jutukad, muidugi käib enamus vestlusi läbi Google tõlke.

Pühapäeval broneerisin Istanbuli hotelli ära, mis oli imelikult odav. Seitse päeva 55eurot, mis teeb siis üheksa eurot inimese peale. Ootan juba väga Istanbuli reisi ja julgen öelda, et teised samuti.  

Mis me siin ikka kokkuvõtteks ütleme. Eks see elu kord juba selline on. 

Link ka ülejäänud piltidele, mis aeg ajalt reisist üles laeme: https://drive.google.com/open?id=1e6bH_XJfTMDE8Os72miAi2_EKukfV_e9