Nemo kogemus viimasest kahest nädalast Viimased kaks nädalat võtsime kokku ühes blogis siis. Eelviimane nädal algas nii nagu nad enamasti ikka. Olime juba elevil tulevase reisi pärast Istanbuli ja pole suurt tähelepanu pööranud muule. Käisime tööl ja nagu tavaliselt ikka ei olnud meil seal midagi teha. Teisipäeval sain minna kohalike noortega bussireisile Düzce’sse, kus oli mingi erinevate kultuuriliste tantsude ja laulude etteasted. Jõudes juba tolle nädala lõppu, viivime kolleegidele tordi ja palju häid soove. Neil oli hea meel, et käisime seal. Järgmine etapp reisist hakkas Istabuliga, kus lootsime, et ehk saab juba rohkem kohalikega tutvuda ja kultuuri näha. Keelebarjäär oli kindlasti tunduvamalt väiksem. Sai päris hästi inglise keelega hakkama. Niisiis juba käisimegi peredele ja sõpradele kinke ostmas, karti sõitmas ja niisama puhkamas. Viimasel päeval võtsime takso juba lennujaama ja lendasime tagasi Eestisse. Kõigil oli selle üle VÄGA hea meel. Siin me
Postitused
Viimane nädal Izmitis
Pühapäev a õhtul teavitasin Koray-d tööle mitte ilmumisest, kuna enesetunne oli kehva võitu - pea valutas, nina oli nohune ja tundus tulevat ka palavik. Tõtt-öelda oli haigestunuid märgata kõikjal, rääkimata ettevõtte kollektiivist või veel vähem meie grupist. Hoolimata ettevaatlikusest ei suutnud ma haigestustumisest hoiduda. Esmaspäev al jäin päevaks voodisse. Õnneks oli mul kaasa võetud sääraseks puhuks ka mõningad ravimid, seega välja mul suurt asja polnud. Öö mõõdus üpris unetult, tuntavalt kõrge palaviku käes vaeveldes. Üritasin tarbida võimalikult palju vedelikku, et Teisipäev al oli veel tunda, et palavik pole kadunud. Kuna aga termomeetrit kuskilt võtta polnud, käisin ära apteegis ja ostsin endale ühe. Kraadides veendusin, et palavik on piisavalt kõrge, et seda alandada ja veetsin taas päeva enamjaolt voodis. Kolmapäe val oli veel palavikku, kuid enam mitte kuigi kõrge ja päeva peale oli olemine juba normaalne. Tegelesin veidi kooliasjadega arvutis, v
Kolmas nädal - Raul
Nagu eelnevas postituses mainitud sai, siis oli meil eluasemega ka mõningaid puudusi. Peamised neist olid turvalisus ja sanitaartingimused. Kuna seitsmenda korruse kõik kolm tuba on tühjad, ruumid seni nähtutest kõige viisakamad ja meile sobilik WC, dušširuumid ja ka pesumasinad asuvad seal, siis edastasime soovi vahetada toad ja saada nende võtmed, et tube lukustada. Kahjuks aga saime avaldusele eitava vastuse. Nimelt ei ole ühiselamu sisekorra eeskirjade tõttu tubade lukustamine võimalik. Õigemini saab seda lasta teha palve peale ruumist lahkudes. Ruumides on olemas riidekapid, mille uksed käivad lukku, seega peaks lahkudes paigutama oma asjad kappi. Koridorides on olemas valvekaamerad, kuid need ei tekitanud esmalt siiski piisavat turvatunnet kelleski meist. Sanitaartingimuste osas on meile muidugi kõige suuremat ebamugavust valmistanud kohalik "auk põrandas" tüüpi kükitus-tualett. Muidugi on majas olemas ka meie jaoks tavapärased WC-d, mis asuvad all teisel ja üleval
Yavaş: Kolmas nädal
Kolmas nädal on möödunud ja meil on olnud nii seiklusi kui ka magamisi. Siin on siis meie muljed Türgi praktika kolmandast nädalast. Nemo: Nädal algas siis hilise blogipostitusega ja lõppeb samamoodi. Jällekord postitame hilinedes. See nädal ei olnud mu jaoks väga hea. Jäin juba üsna nädala alguses haigeks. Käisin esmaspäeval ja teisipäeval tööl kuigi ei tundund ennast päris õigesti ja juba kolmapäevast laupäevani olin põhimõtteliselt voodis. Pühapäeval tundsin ennast juba paremini, aga siiani pole palju isu ja natuke nõrk on olla. Raske oli üldiselt haigust põdeda võõras ja mittekoduses keskkonnas. Muidugi tüübid olid täiega abivalmid ja arusaadavad, kui midagi vaja oli. Tagasi tööle jõudes täna oli ka näha kohalike mure mu tervise üle, mis oli südantsoojendav. Ega palju mul muud sellest nädalast rääkida pole, kui detailselt kirjeldada narivoodi lage. Aga see vast ei ole koht selle jaoks. Rasmus: Neljandal nädalal on tekkimas juba vaikselt koduigatsus. Pole a
Kolay: Teine nädal
Teine nädal on läbi ja meie blogi postitus hilineb. Nemo: Teine nädal Türgis algas sellega, et meid visati oma ühikatest välja. Hommikul siis pakkisime oma asjad ja läksime hotelli, mis maksis iga mõistliku inimese jaoks liiga palju, arvestades, kui vähe meil ruumi oli. Siis sai jälle tööl käidud, mis oli samuti pigem passimine. Kuni meid siis teise ühiselamusse ümber paigutati. Mul isiklikult on veel motivatsioon ja ind kõrgel, kuigi nii kauidas aeg edasi läheb, läheb ka grupi moraal ülesse. Aga eks see paistab, kuidas kohaneme. Peale tööd ei ole tihti suurt midagi teha ja ühiselamu on ka tuim. Keegi ikka veel ei räägi hästi inglise keelt. Teise nädala elamused on minu endal pigem olnud neutraalsed. Ühte asja ma nüüd panin ka tähele, et vaadates, kui palju ma söön, kulub mul raha ikka üsna kiiresti. Lihtsalt koguaeg kõik eined on kuskil väljas süües ja iga päev läheb üsna arvestatav raha Kõhtu. Nädalavahetusel saime ka pubides käidud. Seal ka aeg-ajalt saam
Teine nädal - teine kolimine
Kuna Kocaelis suleti üks noortekeskus, siis enam kui nädala jagu mõnusaks koduks peetud koht tuli unustada ja kodinad kokku pakkida. Meie majutamiseks kasutatud ruumid pidavat minema kasutusse suletava keskuse inventari ladustamiseks. Niisiis esmaspäeva hommikul kolisime ajutiselt õpetajate hotelli Izmit Ögretmenevi (Izmiti Õpetajate maja), kuni leitakse uus pesa. Majutati meid kahele erinevale korrusele kahte kolmesesse tuppa. Ruumid olid viisakad, rõdult vaade kena. Läheduses oli kõik vajalik, sealhulgas ka ühistranspordi peatused olemas. Eyüp ja Hasan viisid meid kõiki autodega tööle peale seda, kui olime oma asjad hotelli jätnud. Kuna uue elukohaga ma Koray igapäevasele marsruudile ei jää, siis võttis ta nõuks tutvustada bussiliine, millega ma tööle saan. Jalutasime bussipeatuse poole, käisime kaupluses bussikaarti laadimas ja sõitsime hotelli juurde. Tee peale jäi ka Simit-i (rõngassaia) putka, millest ta mõned ostis ja mulle välja tegi. Bussiliinide numbrid ja peatused selged
TAMAM: Esimene nädal
Merhaba! Me oleme nüüd siin. Lend oli mugav, süüa sai ja reis oli kiire. Turkish Airlines on tore. Istanbulis oli kirju rahvas, palju inimesi. Sõitsime sealt minibussiga kohe Izmiti. Ööbimiskoht on esimeseks nädalaks olnud üks moderne noortekeskuse ühikas. See koht muutub lähiajal, preagu uuritakse alternatiive. Igas toas oleme kahekesi, enamasti koguneme kellegi toas. Hea on ennast leida õiges seltskonnas - välispraktika projekti valiti õiged inimesed, klapp on hea. Punt näeb välja nagu mingi kirju bänd. Oleme iga päev linna peal ringi kõndinud, Izmit on üsna lihtne koht kus navigeerida (ühel pool on meri teisel pool on künkad. Bussi ja rongiga on lihtne ja mugav liikuda. Külastasime kooli, kohvikuid, restorane, vesipiibukohti ja baare. Tanel mängis Space baaris õhtul kitarri, Nemo ja Rasmus tegelevad linna peal fotograafiaga. Rahvas on vastuvõtlik. kuid inglise keel on nende jaoks võõras. Google translate on pea alati telefonis avatud ja kasutusvalmis. Soovitame enne Türki